Hobuse tuhat tööd
Meelis Reinart
Pole ammu enam olemas inimesi, kes oleksid näinud, kuidas meie esivanemad võitlesid vabaduse eest 800 aastat tagasi või seda, mis toimus Liivimaal 16. sajandil. Ometi teame neist sündmustest, sest olid olemas mehed Läti Henrik ja Balthasar Russow. Nende poolt kirja pandud kroonikaraamatuisse on jäädvustatud sündmused pikkadeks sajanditeks. Eestimaal on veel mehi, kes on kündnud põldu, hoides peos adrakurgi, ja on veel olemas naisi, kes nooremas eas looreha peal hobusega heina vaalutanud. Veel on, kuid õige pea on hobutööd kauge ajalugu. Eestimaa hobutöö ajaloo lõikas puusse Viljandimaa Aimla küla mees Voldemar Luht (1922−2004). Julgeksin teda võrrelda eelnimetatud suurte kroonikakirjutajatega. Voldemar Luhti poolt valmistatud enam kui viissada miniatuurset puuskulptuuri on kui elav ajalugu inimese ja hobuse koostööst. Hobune oli universaalne jõuallikas, oli liiklusvahend, oli sõber. Käesolev raamat-pildialbum püüab anda väikese ülevaate Voldemar Luhti töödest ja tuletada meelde nii raskeid töid kui ka rõõmsamaid toimetusi, mida inimene on koos hobusega teinud. Küllap tunneb nii mõnigi vaataja siin ära mõne põllutööriista, mis vanaisa talus aida taga roostetas ja sealt vanarauaks rändas. Paljudele on kindlasti üllatuseks, et enamus praegusel ajal traktori järel veetavatest põllutööriistadest olid omal kujul olemas juba hobuseajal. Võib olla on sellest raamatust abi koolis kodu- ja ajaloo tundides, ehk aitab ta teistest riikidest saabunud külalistel paremini mõista Eesti rahva ajalugu ja kujunemist. Tänan kõiki inimesi, kes aitasid kaasa selle raamatu valmimisele: eelkõige Voldemari leske Vaike Luhti igakülgse abi eest, oma head sõpra Leo Käärmanni fotode tegemise ja töötlemise ning ajakirja Oma Hobu peatoimetajat Ago Ruusi asjalike nõuannete eest. |